Kontaktläätsede tüübid ja omadused

Kontaktläätsed jagunevad materjali järgi kaheks klassiks: hüdrogeel- ja silikoonhüdrogeel läätsed. Need mõlemad materjalid on elastsed ja hästi niiskuvad. Kuigi ühel või teisel määral lasevad nad kõik läbi hapnikku, teevad silikoon-hüdrogeelläätsed seda tõhusamalt kui hüdrogeelläätsed, tänu millele võib mõnesid neist kanda ka ööpäevaringselt.
Kontaktläätsede kasutamise tagajärjel tekivad nende pinnale ladestused, mis koosnevad sellistest pisaravedeliku komponentidest, nagu valgud ja rasvad. Need ladestused mõjutavad negatiivselt läätsede kandmise mugavust ja nägemise kvaliteeti. Ladestused soodustavad läätsede pinnal ka bakterite paljunemist, mis võivad lõpuks ohustada silma tervist. Seetõttu tuleb mis tahes läätsesid, välja arvatud ühepäevased, iga päev põhjalikult spetsiaalsete vahenditega hooldada ja kõik läätsed tuleb õigeaegselt välja vahetada.

Kontaktläätsede klassifikatsioon teiste tähtsate tunnuste järgi

Kontaktläätsi võib klassifitseerida järgmiste tunnuste alusel:
– Läbimõõdu järgi: kontaktläätsedel varieerub see näitaja 12-15 mm vahel;

– Kumeruse järgi: Läätse kumerus ehk BC võib varieeruda keskmiselt 8.0 kuni 9.6 vahel. Standardne kumerus on BC 8.6.

– Vahetamise režiimi järgi: ühepäevaseid läätsesid tuleb vahetada iga päev. Veel on tiheda plaanilise vahetusega läätsed (kord 1-2 nädala tagant) ja plaanilise või igakuise vahetusega ehk kord kuus. On olemas ka kvartaalse vahetusega läätsed (vahetatakse kord 3 kuu jooksul).

– Kandmisrežiimi järgi: päevase kandmisajaga läätsesid võib kasutada ainult ärkveloleku ajal. Paindlik kandmisrežiim lubab läätsesid kasutada pidevalt 2-3 päeva jooksul. Pikendatud või pideva kandmisrežiimiga läätsesid võib silmas hoida mõned ööpäevad kuni kuu (sõltuvalt läätsede margist ja kliendi silmade seisundist).

– Sõltuvalt optilisest disainist:

Sõltuvalt optilisest disainist on olemas järgmised kontaktläätsed:

♣ sfäärilised, mis võimaldavad korrigeerida põhilisi refraktsiooni häire liike;
♣ toorilised, mida kasutatakse, kui inimesel on astigmatism;
♣ multifokaalsed ehk progressiivläätsed, mida kasutatakse nägemise korrigeerimiseks presbüoopia korral.

Kontaktläätsede võrdlev iseloomustus

 

Põhinäitajad

Hapniku läbilaskevõime ehk permeaabelsus (Dk/t) näitab, kui hästi läbib hapnik kontaktläätse. Hea hapniku läbilaskvus on oluline sarvkesta tervena hoidmiseks. Sarvkesta hapnikuvaegus võib viia uusveresoonte tekkeni ehk neovaskularisatsioonini. Uusveresoonte teke on tagasi pöördumatu ja hakkab negatiivselt mõjutama nägemist. Sõltuvalt läätsede materjalist võib Dk/t varieeruda 18 kuni 130 ühikuni ja rohkem. Suuremat rolli mängib Dk/t kuuajaste ja ööpäevaste kontaktläätsede puhul, ühepäevaste kontaktläätsede puhul on Dk/t mõju silmale väiksem (ühepäevaseid läätsi kantakse üldjuhul harvem) ja ka Dk/t näit madalam.

Läätse veesisaldus näitab niiskusesisaldust kontaktläätse materjalis protsentuaalse suhtena. Nii võib ühtedel läätsedel see näitaja olla 38% materjali koostisest, teistel aga 58% ja rohkem. Läätsede kõrge veesisaldus ei taga nende kasutajale kandmise mugavust, sest mugavustase on seotud mitme teise teguriga, nagu niiskuvus ja libedus. Kui kontaktläätsede pinnalt kaob vajalik niiskus, siis hakkab lääts seda võtma silma pisaravedelikust, mis viib silma kuivuseni ja ebamugavustundeni.

Läätse paiduvus (modulus) on näitaja, mis näitab kontaktläätsete materjali elastsust ja seda mõõdetakse pascalites (Pa). Mida kõrgem on modulus, seda elastsem ja painduvam on läätse materjal. Kuigi väga pehmed läätsed võivad olla mugavad, on neid raskem silma paigaldada ja need läätsed võivad kergemalt puruneda. Seega võib väga painduvate läätsede kandmine võib viia silmapinna mehaaniliste vigastusteni. Seetõttu püüavad läätsede tootjad saavutada selle näitaja puhul „kuldse“ kesktee.

Kontaktläätsede pinna niiskuvus mängib läätsede mugaval kandmisel tähtsat rolli. Enamik tänapäevaseid läätsesid on kõrge niiskuvuse ehk hüdrofiilsusega, mis saavutatakse läätsepinna spetsiaalse töötlusega või on see läätsematerjali enda omadus. Hea niiskuvus võimaldab pisarakilel läätse lihtsalt ümbritseda ja pisaratel läätse alla pääseda.

Hüdrogeelläätsed

Neid läätsesid iseloomustab kõrge veesisaldus ning suurepärane hüdrofiilsus (niiskuvus), mis on kõikide hüdrogeelmaterjalide loomulik omadus. Mis puudutab hapniku läbilaskevõimet, siis enamikul hüdrogeelläätsedel on see üsna tagasihoidlik, umbes 18-21 ühikut. Seepärast võib neid läätsesid kasutada ainult päevase kandmisrežiimiga (mitte magades), kuna nende kandmine une ajal viib sarvkesta hapnikuvaeguseni (hüpoksiani) ja mitmete sellega seotud ebameeldiva tagajärjeni, nagu sarvkesta turse ja neovaskularisatsioon.

Silikoon-hüdrogeelläätsed

Nende peamiseks eeliseks on väga kõrge hapniku läbilaskevõime näitaja, mis võimaldab kasutada neid läätsesid ka ööpäevase kandmisrežiimiga. Algselt ei olnud need läätsed piisava niiskuvusega ja olid jäigemad kui hüdrogeelläätsed. Tänaseks on tänu pealispinna spetsiaalsele plasmatöötlusele ning materjalide koostise täiustamisele nende niiskuvus oluliselt paranenud. Seega ei jää tänapäevased silikoon-hüdrogeelläätsed mugavuselt alla parimatele hüdrogeelläätsedele.