Kui ei näe lähedale – kontaktläätsed üle 40-aastastele

Inimestel vanuses üle 40 aasta tekib seoses muutustega silmaläätses vaegnägemine ehk presbüoopia. Selle tulemusena väheneb silma võime fokusseerida lähemal asuvatele objektidele. Raamatute ja ajalehtede lugemiseks, arvutitööks, mobiil- ja nutitelefonide kasutamiseks tuleb nägemist üha rohkem pingutada ja silmad hakkavad ilma abivahendita üha kiiremini väsima. Presbüoopia võib halvendada ka nägemist kaugele. Just selle tõttu tekib vajadus korrigeerida nägemist igale kaugusele ehk lähedale, keskdistantsile ja kaugele.

Bifokaal- ja multifokaalläätsed presbüoopia korrektsiooniks

Tänapäeval on presbüoopia edukalt korrigeeritav nii prillide kui ka kontaktläätsedega, viimaste puhul kasutatakse põhiliselt bifokaal- ja multifokaalseid ehk progressiivläätsesid.

Mis puutub progressiivläätsede optilist disaini, siis nende teatud alad, sagedamini keskosa, on ette nähtud kaugnägemise korrektsiooniks ja neid ümbritsevad osad või perifeeria täidavad sama otstarvet kesk-ja lähidistantsil. Seega, kui kasutaja suunab pilgu otse ette, näeb ta suurepäraselt kaugel või keskmisel kaugusel asuvaid esemeid. Kui ta aga vaatab alla, on talle hästi ja erilise pingutuseta näha lähedal asuvad esemed või tekst.

Isegi ideaalselt valitud progressiivläätsede puhul võib harjumine nendega kulgeda üsna keerukalt ning harjumine võtta aega päevi või nädalaid. Edu tõenäosus kasvab, kui inimesel on selliste läätsede suhtes realistlikud ootused ja tugev motivatsioon kasutada nägemise korrigeerimiseks just kontaktläätsesid.

Isegi kõige suurema motivatsiooni korral leidub kasutajaid, kellele progressiiv- ja bifokaalläätsed ei sobi.