Päike – sõber, kellesse suhtuda ettevaatlikkusega
Hoolimata sellest, et kevad tuleb igal aastal ja päikeselisi ilmu oodatakse igatsusega, võib ootamatu ja erk kevadine päike olla ebameeldivalt üllatav meie silmadele. Seda, et oma silmi tuleb päikesevalguse eest kaitsta, teab enamus inimesi. Kuid millised on erinevad päikesega kaasnevad kiirgused, mida täpsemalt päike meie silmanägemisega teeb ja kuidas silmi kaitsta?
Kuidas erinevad kiirgused silma mõjutavad?
Elektromagnetlained on laetud osakeste kiiratav ja neelatav energia, mis kandub edasi lainetena. Elektromagnetspekter jaguneb vastavalt lainepikkusele mitmeks osaks. Sinna kuuluvad näiteks infrapunakiirgus, ultraviolettkiirgus, röntgenkiirgus, gammakiirgus, UV-kiirgus ja nähtav valgus.
Inimese jaoks on kõige toksilisemad madala lainepikkusega elektromagnetlained nagu näiteks ultraviolettkiirgus. Viimast saab näiteks päikesevalgusest või solaariumitest – seal on lainepikkused umbes 100–400 nanomeetrit, mis on meie jaoks toksilised. Nähtav valgus on lainepikkusega 400–700 nanomeetrit. Seega – nähtav päikesevalgus ei ole ultraviolettkiirgus, mida kartma peaks. Need on kaks erinevat asja. 100–300 nanomeetriga lainepikkust me otseselt kartma ei pea, sest see on UVC-kiirgus ja vaakum UV-kiirgus ning osoonikiht neelab selle ilma et ta üldse meie nahani jõuaks. Küll aga jõuavad meile toksilised UVA ja- UVB-kiirgus meie naha ja erinevate rakukihtideni, seal hulgas ka silmas.
Päikesevalguse juures on tegelikkuses kõige ohtlikum selle pimestav efekt, sest selle tugevus on niivõrd suur, et meie nägemisorganid ei võta seda vastu. See on eriti ohtlik näiteks autoroolis, kus isegi mõni sekund mitte nägemist võib olla tõsiste tagajärgedega. Sellises olukorras on väga oluline igasuguse klaasi kvaliteet, mis on meie ja muu maailma vahel. Kui autoklaasil on näiteks kriimustused, siis tekivad neist peegeldused ning see halvendab nähtavust veelgi. Sama kehtib ka prilliklaasi puhul. Suure valguse mahu juures on prilliklaasi kvaliteet, selgus ja puhtus äärmiselt olulised.
Suur valguse maht ja intensiivsus kurnab lõpuks aga nägemisretseptoreid. Silma põhjas võrkkestal asuvad retseptorid ei ole võimelised pidevalt sellist intensiivset valgusrünnakut taluma ja seda infot normaalselt edastama. Ühel hetkel saab reserv otsa ja see tähendab seda, et me lihtsalt enam ei näe. Et seda ei juhtuks, tuleb oma silmi õigete vahendite abil kaitsta.
Tasakaalukalt päikese käes
Ultraviolettkiirguse ehk UV-kiirguse mõjul toimuvad meie rakkudes – nii silmas kui ka naharakkude DNAs – muutused. Need muutused toovad omakorda kaasa naha ja silmade erinevate pindade kiirema vananemisprotsessi ning erinevaid haigusi, näiteks kasvajaid.
Ühte raudkindlat orientiiri selle osas, kui kiiresti hakkab päikese mõjul toimuma vananemine, paraku ei ole. See sõltub erinevatest asjaoludest, näiteks sellest, kui palju me päikese käes aega veedame ja kui rikutud on meie erinevad rakukihid.
Päikesevalguse kasulikkust kinnitab aga näiteks uurimustega tõendatud leid, et lastel, kelle müoopia (lühinägelikkus) lapsepõlves kiirelt süveneb, pidurdub see vähesel määral, kui nad saavad piisavalt päikesevalgust. Inimese organism on kohandunud arenema ja kasvama päikesevalguse abil ning mõistagi on päikesevalgus oluline D-vitamiini omandamise seisukohalt.
Loomulikult toob päike meile peale pikka talve ka positiivset ja kauaoodatud energiat. Tasub teada, et kevadpäike oma intensiivsuses mõjub ka läbi kinnise lau ja läbi riiete. Oluline on leida tasakaal, kuidas saada kätte positiivne, kuid samas end päikese kahjulike mõjude eest hoida.
Kuidas erineb valguse intensiivsus erinevatel laiuskraadidel?
Mida lähemal ekvaatorile, seda lihtsamini päike läbi osoonikihi ja atmosfääri tungib, mis tähendab, et ka kahjulikku kiirgust kaasneb enam. Sellistel laiuskraadidel tuleb nahka ja silmi päikese eest erilise hoolega kaitsta.
Silmade kaitsmine peaks olema elementaarne ka suusareisidel. Mägedes peegeldub päikesevalgus lumelt ja mitmekordistab valguse intensiivust – seega on silmade kaitsmisel vajalik topelt ettevaatlikkus.
Suusaprillide ja päikeseprillide klaasid tegelikkuses ei erine. Küll aga on suusaprillide puhul kasutatud mõningaid erinevaid ja abistavaid meetmeid. Nende vaateväli on laiem ja klaasi pind on suurem. Samuti on prillid disainitud nii, et nad kaitsevad ka tuulte ja teiste võimalike mehhaaniliste kahjustuste eest, mis silma suusatades võivad ohustada.
Kas ka pilvealune päike võib ohtlik olla?
Kui soovime rääkida ilmast ja päikesekiirguse ohtlikkusest, peame taas eristama nähtavat päikesevalgust ja UV-kiirgust. Nahk ja silmad võivad saada palju UV-kiirgust ka pilvise ilmaga. Seda eriti lume korral, sest lumi peegeldab UV-kiirgust tagasi. Selline olukord on eriti ohtlik, kuna pilvealuse ent lumise ilmaga reeglina inimene päikeseprillide järgi ei haara – ei ole ei ju suvi, ega pole ka nähtavat intensiivset päikesepaistet. Kui nähtavat valgust me tajume selgelt, siis UV-kiirguse puhul inimene ise ei tea, et see kiirgus talle silma jõuab ning kogu tema nägemisaparaati mõjutab ja ohustab. Ilmastikunähtustest takistavad UV-kiirguse silma jõudmist vaid udu ja vihm. Muud ilmaolud UV-kiirgust kuigivõrd ei neela.
Kindlasti tuleb meeles pidada, et päikesesse otse vaadata ei tohi. Sellel võivad olla silmanägemisele väga tõsised tagajärjed. Seda ei tohi teha isegi päikeseprilliga, sest see ei anna silmale otse päikesesse vaadates piisavalt nähtava valguse kaitset. Isegi paarikümnesekundine otse päikesesse vaatamine võib tekitada silmapõhjakahjustuse.
Kuidas mõjutab päike silmi erinevas vanuses?
Noores eas on päike kahjulik pigem silma tagumistele kihtidele. Uuringud näitavad, et enamus päikese poolt põhjustatud kahjust saadakse reeglina enne 18. eluaastat, seega on just noores eas eriti oluline silmi kaitsta.
Enamus UV-kiirgust neeldub meil silmas kahes erinevas optilises keskkonnas – silmaläätses ja sarvkestas. Lastel on aga need optilised keskkonnad võrreldes täiskasvanuga läbipaistvamad. Lisaks on lastel ka suuremad pupillid. Seetõttu võib UV-kiirgust jõuda lapse silmapõhja rohkem.
Ettevaatlik tuleks kindlasti olla ka inimestel, kellel on tehtud kaeoperatsioonid – silmalääts on vahetatud. Sellistel puhkudel jõuab samuti silmapõhja rohkem UV-kiirgust.
Üldhaiguste korral suuremaid päikesevalguse ja silmade tervisega seotud riske ei ole. Küll aga on olemas mõned fotosensitiivsed ravimid. Näiteks psoriaasiravimid aga ka antibiootikumid (nt tetratsükliin), mille puhul on nahk ja silmad päikesevalgusele tundlikumad.
Milliseid päikeseprille valida?
Päikeseprillide klaasid jaotatakse reeglina nelja kategooriasse. Kategooria 0 on kõige heledam ning 4 kõige tumedam. On olemas püsivalt tumedad klaasid ning nn. fotokroomsed, mis vastavalt valguse hulgale tumenevad. Olukorras, kus on vaja viibida ja toimetada päikese käes n.ö tavaoludes soovitatakse peamiselt kategooria 3 klaasidega prille – see tähendab umbes 85% prilliläätsede tumedust.
Päikeseprille ostes tuleks vaadata nende sanga siseküljele. Korralikel prillidel on seal olemas märgistus UV-kiirguse kaitse kohta – UV400. See näitab, et prilliklaas blokeerib 100–400 nanomeetrist lainepikkust, st siis nii UVA kui UVB kiirgust. Tuleb arvestada, et kui prilliklaas on juba kantud ja näiteks kriimuline, siis ei pruugi selle UV-kaitse enam nii tõhus olla. UV-kaitset prilliklaasidel saab kontrollida prillipoodides spetsiaalse aparaadiga.
Autojuhid võiksid kindlasti kaaluda polariseeritud klaase. Polarisatsioon tähendab laine võnke suuna peegeldumist, seega eriti intensiivistunud valgust. Seda intensiivset valguse suunda ehk polarisatsiooni, on võimalik elimineerida spetsiaalse prilliga, mis võtab põrganud valguse suuna ära ning vähendab seeläbi valgusmüra. Põrganud valgus on justnimelt näiteks kevadisel märjal asfaltil peegelduv intensiivne päikesevalgus, mis on eriti ebameeldiv autot juhtides.
Mis puudutab progresseeruva klaasi kandjaid, siis tuleks siin lähtuda eelkõige elustiili spetsiifikast.
