Mis on müoopia?

Müoopia on reftraktisooniviga – ehk valguse murdumise viga –  mille puhul on kaugele nägemine udune. Et ajju jõuaks vaadeldavast objektist terav kujutis, peab valgus reetinal langema maakulale. Valgus liigub silma, murdub ja koondub silma põhjas kaugele näeb teravalt ilma prillita.Valguse murdumist silma sees mõjutavad kaks tegurit. Need on silma enda optika ja silma aksiaalne pikkus. Silmal on kaks valgust murdvat keskkonda. Nendeks on sarvkest ehk silma eesmine läbipaistev osa kornea ja silma lääts. Emmetroopilise silma puhul kaugele vaadates on võrdelised silma valguse murdumise võime ja silma aksiaalne pikkus – ehk kaugus silma sarvkesta tipust reetina kaugeima punktini. Valgus koondub maakulas ja nägemine kaugele on terav – selliseks nimetatakse siis emmetroopilist nägemist.

Müoopilise silma puhul optilised pinnad murduvad valgust kas natukene liiga tugevalt või on silma aksiaalne pikkus (pikkus silma esiosast ehk sarvkesta tipust kuni silma võrkkesta lõpuni) liiga pikk. Valgus koondub võrkkesta ees, mitte selle peal. Kui asetada silma ette prillilääts, mis valgust hajutab (ehk miinusprilli lääts),siis liigutame sellega fookuspunkti kaugemale (ehk võrkkestale). Ning prillidega paranebki ka nägemisteravus.

Silmamuna võib oma kuju ja optiliste võimete poolest olla erinev ja meil võib olla vaja abivahendeid, et pilti silmapõhja viia. Abivahenditeks võivad olla prillid, kontaktläätsed või ka laserprotseduurid.

 

Millal müoopia tekib?

Silmamuna võib olla erinev juba sündides. Lihtsalt peale vaadates ei ole seda erinevust võimalik tuvastada, sest silmamuna kuju ei peegeldu silmade endi ja nende laugude kujus. Sündides on silmamuna pisike ja silmad ise on väikeses plussis – pluss kaks kuni pluss neli. Peale sündi aga hakkab toimuma silmade emmetropiseerumine. Tehniliselt tähendab see seda, et silm hakkab pikemaks kasvama ja pluss hakkab vähenema.

Koolieelikul – umbes kuueaastasel lapsel – peaksid esinema esinema endiselt väikesed plusstugevused (umbes pluss 0,5 kuni pluss 0,75). Siis võb eeldada, et müoopia tekkimise võimalus on väga väike. Kui aga nägemistugevus on juba nullis või on ka juba väike miinus, siis võib eeldada, et sellest kasvab välja suurem miinus.

 

Miks müoopia tekib?

Geneetiline faktor müoopia tekkes on umbes 1015%. Müoopia teket ja arengut peetakse multifaktoriaalseks probleemiks. See tähendab, et tekkepõhjuseid on mitmeid – nii geneetilisi kui keskkonnast tingituid. Geene, mis müoopiat tekitavad, on DNAst leitud aga neid peetakse vähetähtsateks võrreldes keskkonnamõjudega. Geenid pigem määravad, kui tundlikud on silmad keskkonnamõjudele, mis miinust põhjustavad või suurendavad.

Elustiili osas on suur roll päikesevalgusel. Laps peaks veetma vähemalt kaks tundi päevas päikesevalguse käes. Suur tähtsus on ka spordi tegemisel ja tervislikul toitumisel. Müoopiat soodustab tänapäeval arvuti kasutamist soosiv elustiil – palju vaadatakse lähedale. Sellest vaatepunktist on samuti oluline õues viibimine, sest välistes oludes vaatame me palju kaugemale kui toas olles.

Kindlasti tuleks lapse silmi lasta regulaarselt kontrollida. Müoopia on aeglaselt ligihiiliv ning kui sellele jälile saada, on olema mitmeid vahendeid selle pidurdamiseks ja nägemisteravuse abistamiseks.

 

Kui müoopia on juba tekkinud

Müoopia on prilliga korrigeeritav seega miinusega saab niiöelda elada. Küll aga suurendab miinuse süvenemine erinevate silmahaiguste riski. Kõige levinumad on katarakt, glaukoom ja müoopiline retinopaatia või võrkkesta irdumine – see nimekiri on pikk. Uuringute kohaselt on inimestel, kellel on kõrge müoopia (üle miinus kuue) glaukoomi tekke tõenäousus kolm korda suurem.

Kõrge müoopia areneb aga välja lapsepõlves. Miinuse kasv on kõige kõrgem vahemikus 914 eluaastat. Väikelaste seas on kõrge müoopia esinemine harvaesinev (alla 1% rahvastikust). Normaalseks peetakse umbes 0,5 dioptri kasvu aastas. Üle selle on pigem probleemne. Siinkohal on aga oluline teada fakti, et kui meie silm kasvab üks millimeeter pikemaks siis see annab juurde kolm dioptrit miinust.

Müoopia puhul võib juba aastaga toimuda väga suur muutus. Esimene tähtis silmakontrolli aeg on koolieelikuna (vanuses 6 7 aastat). See peaks toimuma silmaarsti juures. Kui prillid on juba olemas, oleks nägemiskontrollis hea käia kord aastas. Kui vahepeal enne aasta täitumist tekivad lapsel uued kaebused, siis tuleks muidugi spetsialisti juurde pöörduda varem.

Kui prille veel ei ole siis tuleks lapse jutus ja käitumises tähelepanelik olla järgneva suhtes: silmade väsimine, peavalud, kissitamine, pea kallutamine ühele poole või ühe silma kinni panemine kaugele vaadates, lapse soov väga lähedal istuda, kas klassis või ka telerit vaadates. Samuti keskendumisraskused ja õpiraskused. Sellisel puhul võib esmalt pöörduda ka optometristi juurde, kes saab juba suunata vajadusel silmaarstile.

 

Millised on müoopia korral abivahendid?

Müoopia korral on optilisi sekkumisi erinevaid. Sinna alla kuuluvad prilliläätsed (sisuliselt prillide kandmine), kontaktläätsed ja silmatilgad. Sel aastal alustati Eestis müoopia progressiooni peatamiseks ka atropiinravi. See on silmatilk, mis lõdvestab silma akommodatsiooni ja omakorda peaks aeglustama silma kasvu.

Silma anatoomiast ei saa üle ega ümber, kui spekuleerida lapsea müoopia kiire progresseerumise üle. Üheks teooriaks on silma hüperoopiline nihe. See tähendab, et kui objekti vaatame ja valgus silmapõhja langeb, siis ta ei lange silmas ainult ühte punkti (ehk maakulale) vaid ka perifeeriale ehk äärealadele. Kuna silmapõhi on sfääriline ehk nõgus, siis prille kandes valgus murdub veidi teisiti – ka perifeerias on see miinus veidi väiksem. Hüperoopilise nihke tõttu aga kasvabki silma aksiaalne pikkus isegei siis, kui me prille kanname. Hüperoopilise nihkevähendamiseks on välja töötanud spetsiaalsed kontaktläätsed ja prilliläätsed.

Prillilääts töötab järgmiselt: läätse keskkosas millest laps otse vaadates läbi vaatab – on tema täiskorrektsioon. Äärealades on aga plusstugevus (kuni pluss 2,5 dioptrit) mis vähendabki hüperoopilist nihet. Sellised spetsiaalsed prilliläätsed peaksid müoopiat pidurdama umbes 40%. Need prilliläätsed aga ei suuda ära võtta juba olemasolevat miinust. Küll aga saavad nad peatada võimaliku miinuse kasvu. Lisaks sellele kasutatakse ka klassikalisi bifokaalseid prilliläätsi, kuid nende efektiivsus ei ole nii hea kui perifeersete defookusega läätsede oma.

Nägemine ei ole aga ainult nägemisteravus.

Sinna kuulub ka kontrastitaju, sügavustaju, silmade koostöövõime jne. Sellepärast on ka müoopia progressiooni peatamiseks palju erinevaid läätsi – mõnele lapsele sobib üks ja teisele teine variant. Kõige efektiivsemaks raviks on kõvad ehk orto-keratoläätsed. Need pannakse lapsele silma magamise ajaks. Päeval laps prille kandma ei pea, sest öösel surub lääts silma sarvkesta kokku tehniliselt vähendab silma aksiaalset pikkust ja ka hüperoopilist nihet. Sisuliselt saadetakse lapse organismile signaal, et ei ole vaja silma nii palju pikendada-kasvatada. Kahjuks Eestis neid ei toodeta jameil on parim variant hetkel müoopiat takistavad läätsed.

Üks levinud müüte on, et prille kandes muutub silm “laisaks”. Seda kartma ei pea. Laisk silm tekib enne viiendat eluaastat. See tähendab, et koolilapsel laiska silma tehniliselt tekkida ei saa. Pigem on niipidi, et kui laps prilli ei kanna, siis kipub müoopia ja ka miinusprilli vajadus suurenema.

Mis puudutab prillidega harjumist, siis laste nägemine on plastilisem ning prillidega harjutakse lihtsamini kui täiskasvanueas. Uue prilliga harjumine võib võtta kuni kaks nädalat. Selle perioodi käigus tuleks siiski jälgida – kui raam põhjustab ebamugavust, kui nägemine on prilliga ikka udune, siis tuleks uuesti spetsialisti poole pöörduda.

Pere Optikas on valik lastele lai. Muretsema ei pea ka lapsevanemad, kelle lapsed käivad trennis. On olemas erinevaid raame ja abivahendeid, et prillid ka trennis kenasti ees püsiksid ning last tema tegevustes ei segaks. Samuti on laste prilliläätsed varustatud parimate võimalike kattematerjalidega sarnaselt täiskasvanute omadele. Pere Optika pakub Essilori klaasi, mis on mitmete uuringute kohasel tippkvaliteediga.

 

Kas lasik lõikus aitab müoopia korral?

Et laseroperatsiooni teha ja et selle tulemus ka kestaks, peab nägemine olema stabiilne. See tähendab, et silmamuna kasv peab olema lõppenud. See juhtub 19 21 eluaasta paiku. Ka tuleb arvestada, et isegi kui teha laseroperatsioon ja miinusest saab lahti, siis silmapõhi jääb müoopiliseks. See tähendab, et kõigi silmahaiguste risk on endiselt olemas.

Operatsioonidel iseenesest on muidugi samuti omad riskid, näiteks kuiva silma sündroom. Samuti on nende efektiivsusel kindel ajavahemik, sest teatud eas tekib lugemisprilli vajadus, ning sellest laseroperatsioon ei päästa.

Kokkuvõtteks võib öelda, et müoopiaga tuleks lapseas kindlasti tegeleda ning kasutada selleks ettenähtud abivahendeid. Prillid tuleks soetada optikaärist, kus on tagatud kvaliteet ning spetsialistide parimad ja asjatundlikud soovitused.

* * *

Silmad on meie aken maailma ja hindamatu vara. Oma nägemise ja silmade tervisesse tasuks suhtuda suure tähelepanu ja hoolega. Kui Sul on küsimusi või muresid või soovid lihtsalt informatsiooni, kuidas oma silmade eest parimal viisil hoolt kanda, pöördu Pere Optika kauplustesse, kus Sind ootavad asjatundlikud konsultandid ja optometristid.